PROLOOG

Tere tulemast Tartu üliõpilassegakoori reisiblogisse! Kuivõrd TÜSi sellesuvine reis viib meid veidi kaugemale kui naaberlinna või -riiki, siis sel puhul sündis otsus seda elusuurust seiklust ka kirjasõnas jäädvustada.

Aga kuhu me siis rändame? USA-reisi südames on osalemine üritusel nimega Montana International Choral Festival. Et Tartut lahutab Montanast aga Google’i andmetel ligi 8000 km, siis tuleb kohale jõudmiseks istuda nii bussi, lennukisse kui ka rendiautosse.

K, 9. juuli – Tartu

Viimane kooriproov koduses Tartus. Osa maadleb veel kodus paduvihma ja vaat et pussnugadega vürtsitatud laulupeolt suveniiriks koju toodud külmetusega, kuid USA loodeosas on meie külastuse ajaks prognoos igatahes vankumatult päikeseline.

Õhtul viimaste pubiseiklejatega hüvasti jättes meenub, et osaga koorist kohtume uuesti veidi pärast laupäeva keskööd Vanemuise alumises parklas, osaga aga sootuks Seattle’is – põnevus, alga!

R, 11. juuli – endiselt Emajõelinnas (aga mitte enam kauaks)

Euroopa Kardioloogide Selts defineerib “südameinfarkti” küll minu mäletamist mööda veidi teistmoodi, kuid kahtlemata võiks selle alla mahtuda ka see tunne, kui ärkad reisieelsel päeval üles, näed koorichatis pilti esimestest reisijatest ja oled sekundi murdosaks veendunud, et oled suutnud kõigist maailma bussidest ja lennukitest maha jääda.*

Selgituseks – esimene grupp, kes jääb Ameerika imet ka veidi kauemaks uudistama, startis põhigrupist päevakese jagu varem. Keskpõrandal ehk Seattle’is saame aga siiski kokku ning suurema osa reisist kulgeme ühiselt. Pean siiski nentima, et esimeste kohalejõudnute pildid Franfurdist ja Seattle’i lennujaamast mõjuvad kerge ajakeeraja-trikina (noh, et “kuidas ma nägin parasjagu teatud arvu tundide jagu täpipealt oma tulevikku”).

Valuutavahetuspunktis kohtume loomulikult vähemalt ühe TÜSikaga ning järjekorras seistes üritan meenutada, millal viimati üldse kuskil sularahaga maksin (ei meenu). Kui olen saanud kätte soliidse assortii Andrew Jacksoneid, Thomas Jeffersone ja muid tegelasi, siis meenub dollareid hoides esimese asjana teatav 2004. a märulifilm Nic Cage’iga peaosas. Kahtlustan, et me ei ole selle sündmustiku taaslavastamiseks siiski päris õigeid osariike külastamas, küll aga on meil lühikese Frankfurdi vahepeatuse järel plaan maanduda Seattle’is, kus toimub muuhulgas kogu “Grey anatoomia” tegevustik.. kuigi pean nentima, et lõpetasin vaatamise umbes 10. hooajal, seega ei teaks ma, kui sealne arstkond oleks vahepeal kasvõi Hawaiile kolinud – võib-olla natuke päikest teekski neile head?!

Buss Tallinna lennujaama suunas väljub 01.30 ning pikk eksamisessioon ja laulupeomelu on bioloogilise kella pööranud piisavalt pahupidi, et mingisugunegi unelähedane eksperiment ei tule niikuinii kõne alla. Kõik toataimed saavad see-eest kastetud ning kesköösnäki pähe saab seekord hoopis kohvi juua (loe: kuidas vabaneda viimasest piimatilgast külmikus). 

*Loodetavasti ei saa see stsenaarium kellegi jaoks tegelikkuseks, ent erinevate viperuste eest nii siin- kui sealpool ookeanit kaitseb meid Salva Kindlustus.

Boonusvoor. Kui elada elu nagu filmis, siis ei saa unustada head soundtrack’i – selleks puhuks on TÜSikad pannud kokku reisi-playlisti, kust loosin iga postituse juurde mõne loo. Tänane valik on lennureisipäevale sobivalt M.I.A “Paper Planes” (2008. a albumilt “Kala”)

tervitustega Frankfurdi lennujaamast

sotsiaalmeedik

TÜSi seiklusi USAs toetab Tartu linn ning kindlat seljatagust pakub Salva Kindlustus.