USA reisiblogi

PROLOOG

Tere tulemast Tartu üliõpilassegakoori reisiblogisse! Kuivõrd TÜSi sellesuvine reis viib meid veidi kaugemale kui naaberlinna või -riiki, siis sel puhul sündis otsus seda elusuurust seiklust ka kirjasõnas jäädvustada.

Aga kuhu me siis rändame? USA-reisi südames on osalemine üritusel nimega Montana International Choral Festival. Et Tartut lahutab Montanast aga Google’i andmetel ligi 8000 km, siis tuleb kohale jõudmiseks istuda nii bussi, lennukisse kui ka rendiautosse.

K, 9. juuli – Tartu

Viimane kooriproov koduses Tartus. Osa maadleb veel kodus paduvihma ja vaat et pussnugadega vürtsitatud laulupeolt suveniiriks koju toodud külmetusega, kuid USA loodeosas on meie külastuse ajaks prognoos igatahes vankumatult päikeseline.

Õhtul viimaste pubiseiklejatega hüvasti jättes meenub, et osaga koorist kohtume uuesti veidi pärast laupäeva keskööd Vanemuise alumises parklas, osaga aga sootuks Seattle’is – põnevus, alga!

R, 11. juuli – endiselt Emajõelinnas (aga mitte enam kauaks)

Euroopa Kardioloogide Selts defineerib “südameinfarkti” küll minu mäletamist mööda veidi teistmoodi, kuid kahtlemata võiks selle alla mahtuda ka see tunne, kui ärkad reisieelsel päeval üles, näed koorichatis pilti esimestest reisijatest ja oled sekundi murdosaks veendunud, et oled suutnud kõigist maailma bussidest ja lennukitest maha jääda.*

Selgituseks – esimene grupp, kes jääb Ameerika imet ka veidi kauemaks uudistama, startis põhigrupist päevakese jagu varem. Keskpõrandal ehk Seattle’is saame aga siiski kokku ning suurema osa reisist kulgeme ühiselt. Pean siiski nentima, et esimeste kohalejõudnute pildid Franfurdist ja Seattle’i lennujaamast mõjuvad kerge ajakeeraja-trikina (noh, et “kuidas ma nägin parasjagu teatud arvu tundide jagu täpipealt oma tulevikku”).

Valuutavahetuspunktis kohtume loomulikult vähemalt ühe TÜSikaga ning järjekorras seistes üritan meenutada, millal viimati üldse kuskil sularahaga maksin (ei meenu). Kui olen saanud kätte soliidse assortii Andrew Jacksoneid, Thomas Jeffersone ja muid tegelasi, siis meenub dollareid hoides esimese asjana teatav 2004. a märulifilm Nic Cage’iga peaosas. Kahtlustan, et me ei ole selle sündmustiku taaslavastamiseks siiski päris õigeid osariike külastamas, küll aga on meil lühikese Frankfurdi vahepeatuse järel plaan maanduda Seattle’is, kus toimub muuhulgas kogu “Grey anatoomia” tegevustik.. kuigi pean nentima, et lõpetasin vaatamise umbes 10. hooajal, seega ei teaks ma, kui sealne arstkond oleks vahepeal kasvõi Hawaiile kolinud – võib-olla natuke päikest teekski neile head?!

Buss Tallinna lennujaama suunas väljub 01.30 ning pikk eksamisessioon ja laulupeomelu on bioloogilise kella pööranud piisavalt pahupidi, et mingisugunegi unelähedane eksperiment ei tule niikuinii kõne alla. Kõik toataimed saavad see-eest kastetud ning kesköösnäki pähe saab seekord hoopis kohvi juua (loe: kuidas vabaneda viimasest piimatilgast külmikus). 

*Loodetavasti ei saa see stsenaarium kellegi jaoks tegelikkuseks, ent erinevate viperuste eest nii siin- kui sealpool ookeanit kaitseb meid Salva Kindlustus.

Boonusvoor. Kui elada elu nagu filmis, siis ei saa unustada head soundtrack’i – selleks puhuks on TÜSikad pannud kokku reisi-playlisti, kust loosin iga postituse juurde mõne loo. Tänane valik on lennureisipäevale sobivalt M.I.A “Paper Planes” (2008. a albumilt “Kala”)

tervitustega Frankfurdi lennujaamast

sotsiaalmeedik

TÜSi seiklusi USAs toetab Tartu linn ning kindlat seljatagust pakub Salva Kindlustus.


DOKUMENTIDEGA VÕÕRAS LINNAS

L, 12.07 – maailma kõige pikem päev – Tallinn-Frankfurt-Seattle

Kõik asjad – ka 10tunnine lend üle ookeani ja läbi aegruumi – peavad ükskord siiski teatavasti lõppema, niisiis maandume kohaliku aja järgi ennelõunal Seattle’i-Tacoma rahvusvahelises lennujaamas. Piirikontrollis tuleb vastata erinevatele põnevatele küsimustele (nagu näiteks “kas Te pakkisite oma kohvri ise?”, “millist repertuaari Teie koor esitab?”, “kui palju Teil sularaha kaasas on?”). Sellega seoses jätan siia uudistamiseks ühe mid-2000s pärli (selle järgi tasub elu järgmises passikontrollis joonduda ainult lugeja omavastutusel):

Passikontrollist järgmine ülesanne on saada kätte rendiautod, millega arvukaid kilomeetreid avastama sõita. Selgub, et elu on aga endiselt nagu filmis ning nii jõuab üks autotäis sõita lennujaamast vaid 5 minuti kaugusele, kui kiirteel jääb rataste alla midagi eksootilist ning paar minutit hiljem lõpetame hoogsalt alanud sõidu lähimas parklas tühja esirehviga. Et selles autos on aga suur osa meie USA-reisi autojuhte, läheb käima võidujooks ajaga: kuidas jõuda pooleteise tunniga rendifirmasse, et kõik edasised plaanid siiski uppi ei läheks? Variantide seas on tellida miljoni.. tähendab, 200 dollari eest Ubereid või teha oletatavalt kolmedollariline bussisõit, seega ei mõtle Tartu vaim meis kuigi kaua ja asub lähima bussipeatuse poole teele. Kui lisaks meile ootab seal bussi ka kohalik neiu jalgrattaga, tundub olukord esiti paljulubav, kuid minutite möödudes tundub, et oleme sattunud kummalisse limbosse, kus meist sõidab mööda vähemalt 3 kollast sõiduõppebussi, kuid mitte ühtegi, mis võiks meid päriselt soovitud sihtkohale lähemale viia.

Keerukasse olukorda sattudes tasub harilikult korraks oma baasväärtustele otsa vaadata. Niisiis laome kõige kriitilisemad autojuhid siiski olukorra kiuste 80dollarilisse Uberisse ning suundume Teelega üle tee asuvasse baari pingeliselt Uberi ETA’d jälgima (see vist ongi final countdown) ning kohalike oludega tutvuma. Meie valitud baar nimega “Lucky Liquor” tundub oma nime valdavalt õigustavat, kuna enamus autodest õnnestub kaelamurdvas sekundite mängus siiski kätte saada ning kui oleme jõudnud baari väisavatele kohalikele veidi Eestist vestelda ning esimese kohaliku siidri ära proovida, saabub valge laev koos sõpradega Eriti Suure Ameerika Auto kujul ning seiklus saab jätkuda.

Esimese öö motelli jõudes meenutab olustik kergelt jätkuepisoodi kultusfilmile “Pulp Fiction” (tõlgendamisruumi võib siinkohal igaüks endale ise valida), kuid ühel hetkel õnnestub siiski tubadesse kohale jõuda ning võtame ühe seltskonnaga ette esimese olulise kultuurilise kogemuse paljudest eesootavatest: külastuse Walmarti, kust selgub, et lisaks 50 erineva maitsega Oreodele on võimalik leida ka kartulisalatit.

Mõned pered kohtuvad pärast pikka päeva õhtusöögilauas, meie aga peame seekord kohaliku motelli parklas hilisõhtust piknikku – isegi kui paljud asjad lähevad vahepeal valesti, siis on heas seltskonnas sellega oluliselt kergem toime tulla. Muuhulgas käivad kuuldused, et ühel reisiseltskonnal õnnestus jõuda lausa The Weekndi kontserdile. 

Muusikarubriik. Meie esimene peatuspunkt – Seattle – on vastutav nii mõnegi 90ndate muusikasensatsiooni eest. Kohalikust skeenest on teiste hulgas võrsunud nii Nirvana (mu sisemine Kurt Cobaini fänn hõiskab – või vähemalt ütleb laisalt ühe pika “yeaaaaah” – kui järgmisel päeval Aberdeeni sildist mööda sõidame) kui Pearl Jam, seega dikteerib seekordne muusikavalik end sisuliselt ise:

PS. Homme ootab meid ees ligikaudu 8tunnine autosõit, seega selle ajal valmivas järgmises reisiblogi episoodis saate lugeda muljetusi videvikutsoonist (linnast nimega Forks), vihmametsadest ja muust.

sugugi mitte unetuna Seattle’ist

sotsiaalmeedik


P, 13.07 – Seattle, WA

Esimene uni Ameerika mandril magatud, saab meile osaks tõeline tšempionide eine. See tähendab siinkohal seda, et hommikusöögiks söövad vahvleid vaid kõige kannatlikumad meist (nad ütlevad küll, et kannatlikkus on voorus, ent isiklikult leian, et patt ei ole ka alternatiiviks Cinnamon Toast Crunchi valida). Seejärel ootab ees täpsustamata miilide jagu sõitu ning tõenäoliselt selle reisi siiani kõige hinnalisem spontaanne vestlus täpsustamata vormikandjaga. Kui kavatsete kunagi kasutada fraasi “elu on GTA”, siis soovitan enne selle lausumist korraks mõelda võimalikele päriselulistele stsenaariumidele, mida sellega kogemata esile manada võib – lihtsalt nii igaks juhuks. 

Esialgu on meil plaanis sõita USA teedel ühtlases sinimustvalgete lipukestega kolonnis, et vajadusel (ja olgem ausad, ka varjamatult meelelahutuslikel eesmärkidel) raadiosaatjatega ühendust pidada ning pika rännaku vältel võimalikult lähestikku püsida. Ilmselt ei tasu siiski liialt üllatuda, et suudame autodega rivistuda sama koordineeritult kui tavaliselt enne kontserti backstage’is (kaos on ka süsteem, kas pole?).

Pärastlõuna möödub pikale sõiduvahendites istutud ajale igati tervitatava vahepalana supeldes ja matkates ning seejärel seame kursi järgmise majutuse poole. Kuskil ligikaudu poolel teel kerkib ookeanilt paks udu ning tundub, et nüüd olemegi maailma lõpus.. või vähemalt Stephen Kingi romaani avapeatükis. Kui Starbucksis on võimalus käia ka oluliselt lähemal, siis ookeaniga ei kohtu me keskmiste põhjaeurooplastena kaugelt iga päev ning see väärib kahtlemata üht pikemat peatust. 

Reisil olles on kõik minutid kõikvõimalike asjade kogemiseks kallihinnalisena arvel, seega jõuab osa autoseltskondi peagi konsensusele, et käime õhtu lõpetuseks ära “Videvikust” tuttavas La Pushis. Kohale jõudes selgub, et peame selleks jalutama 1,8 miili (võiksin ju kirjutada, kui palju see kilomeetrites on, kuid usun siiski lugeja enda uudishimugeeni) ning olustik on pehmelt öeldes pimedavõitu, kuid kui meenutan korraks “Videviku” filmide värvilahendust, siis ehk isegi omal moel asjakohane. Matk valgustamata teerajal tundub esialgu ehk maanduvat reisi mitte kõige eredamate hetkede (sõna otseses mõttes..) hulka, kuid kui selle finišis rannale astudes ei kuule hetkeks enda ümber midagi peale ookeani kohina, siis.. oli seda väärt küll. 

Majutuskohas on taas toimunud täpsustamata segadus (mandritevaheline matemaatika lauljate ning meile broneeritud kohtade arvu osas on oodatust raskem) ning osa reisivanderselle vahetab ootamatult lausa ööbimispaika, ent mis tahes üllatuste korral on hilisõhtuse parklapikniku näol olemas vähemalt üks konstant, mille järgi joonduda.

E, 14.07Forks, WA

Tõele au andes ei jõudnud ma enne Tartust lahkumist korraldada sotsioloogilist uurimust teemal “kes meist on pühendanud arvestatava aja oma noorest elust Jacobi ja Edwardi vahel valimisele”, ent “Videviku”-saaga keskmes olevasse väikelinna jõudes on teatav elevus kaugelt tajutav. 

Forksis elab 2020. a andmetel veidi üle 3000 inimese ehk siis oleme selles supersized riigis jõudnud vahelduseks ka Tartust kordades väiksemasse kohta. Isiklikult lugesin “Videviku”-raamatuid viimati juba mõned haridusastmed tagasi ehk siis mu detailimälu võib olla küll veidi hägune, ent kuskil kauguses hakkab koitma, miks Bella Swan võis raamatus rohkem kui korra igavuse üle kurta. Turistidena pole meil seda viimast siiski tarvis karta – omajagu elevust (või ärevust?) tekitab juba pelgalt asjaolu, et hommikukohvi otsides jalutame muidu unise moega linnakeses mööda poest, mille sildile on kirjutatud “Guns & Ammo”.

Pärast hommikusööki lülitume vabakavale ning seega on iga autoseltskonna enda otsustada, kas neid kõnetab enim palverännak Cullenite kantsis, võimalus vihmametsas ringi vaadata või miski muu. Vihmametsa pääsemise järjekord on pehmelt öeldes aukartustäratav ning tundub, et Tartu vaim on jätkuvalt meiega, kui kaalume võimalust jätta auto sootuks kaugemale ning minna rändama jalgsi. Ilusa plaani kiuste selgub, et viimasel moel liikudes on pilet märksa kallim (kui mul oleks toimetaja, siis lisaks ta siia sulgudesse ilmselt ühe kõvera muige). Niisiis suundume tagasi oma kaheksakohalisse vagunisse, kuid selleks hetkeks, kui autos saab lõunapiknik peetud ja karaoke lauldud, pääseme kardetud 4 tunni asemel vihmametsa vaateid nautima ligikaudu pooleteise tunniga. Väikesed võidud!

T, 15.07 – Snohomish-kirikukontsert-downtown, WA

..esimene kontsert siinpool ookeani! Meiega on Seattle’is esinemas ka Eesti Raadio laulustuudio tütarlastekoor, kelle tõeliste Ameerika mägedena kulgenud teekond on nad vaid napilt enne tänast kontserti USAsse lennutanud. Koreograafiat teevad nad igatahes nii kõrgetel pööretel ja ülehelikiirusel, et võiks arvata, et katkestatud lennust kuuldes hakkasid kõik tütarlapsed hetkegi mõtlemata lennuki abita Seattle’i poole rändama.

Ei teagi, kas see on kollektiivselt kohale jõudnud jetlag või midagi muud, aga meie esimest ülesastumist USAs vürtsitavad nii mõnedki enneolematud lisanoodid. Koori ühtehoidvust saab kahtlemata mõõta mitme eri näidiku abil, millest vähemalt üks peab kindla peale olema see, et kui sa kavatsed laulusõnad ära unustada, siis tee seda koos terve häälerühmaga (hallooo, selle nimi on solidaarsus?!). 

Kuna tegu on meie viimase õhtuga Seattle’is, siis kasutame võimalust minna tutvuma kohaliku ööeluga. Sisemonoloogi ning grupidialoogi tulemusena tundub mõistlik enne veidi kõhtu kinnitada ning rahva tungival soovil osutub valituks omamoodi kiirtoidumeka Five Guys. Vähemalt kolme erineva nutiseadme kaardirakendused väidavad vankumatult, et pärast elu kõige pööraseimaid parempöördeid ning sisuliselt püstloodis ülesmäkke sõitmist oleme kohal. Tehniliselt oleme tõesti justkui õigesse kohta jõudnud, sest viimasel pöördel vaatame tõtt.. täpipealt viie kohaliku tüübiga, ent mida siiski labürindi keskel pole, on soovitud burgerid. 

Jätkame siiski müütiliste tegelaste jahtimise lainel ning võtame suuna paika nimega “Unicorn”, mille sisu on umbes selline, nagu nimi lubab arvata, ja siis veel miljon korda rohkem (kui Bambi, “Minu väike poni” ning Charlie Swan kohtuksid, võiks lõpptulemus umbes selline olla). Allkorrusel leiame end muuhulgas drag-bingoõhtult corndog’e degusteerimast (eluline nõuanne – neli suupistet on siinseid proportsioone silmas pidades parem kui kuus). Seejärel liigume aga edasi õhtu selle osani, kust plaan tegelikult alguse sai: saksofonide ja suitsuste ruumideni. Selgub, et isegi kõige improvisatoorsem free jazz käib siinkandis käsikäes üksnes kehtiva passiga ning seega jääb baarikülastus osale meist kaugemaks kogemuseks kui teistele, aga kui lubate, siis tõmban selle ruudu bingomängus “püüa Seattle’i kvintessentsi” siiski maha. 

Uni, unisus ja unetus on Seattle’is kõik suhtelised ning teineteisega vastavalt vaatepunktile rohkem või vähem seotud terminid, niisiis tõmbame viimasel õhtul oma motelli hoovis tavaks saanud õhtukoosolekule joone alla tublisti mitu tundi pärast kesköö saabumist ning loodame, et hommikune ärkamine õnnestub veel ajavahega harjumise arvelt sooritada (profülaktikaks tasub eelneval päeval hommikusöögiks Lucky Charme süüa).

Muusikarubriik. Olgu kellegi individuaalsed tunded “Videviku”-saaga suhtes ükskõik millised – see Muse’i lugu on vaieldamatu küte olenemata kontekstist:

taaskohtumiseni juba Montana osariigis // tiim Edward aastast 2011

sotsiaalmeedik


K, 16.07 – Seattle-Montana

Kuigi võiks arvata, et umbes 8tunnisest sõidupäevast ei ole suurt midagi kirjutada (miles and miles and miles…), siis võtan seekord lahkamiseks ühe stereotüübi: nimelt kas roadtrip kooriga on justkui nagu Glee episood, kus kõik vahetpidamata vokaliseerivad-harmoniseerivad? Kogemus ütleb, et sõidukaraoke kulgeb suuresti lainetena – vahelduse saamiseks lülitame taustamuusikat valdavalt raadio ja enda playlisti vahel (mis, muide, täieneb iga päevaga jõudsasti, kuigi Spotify juhuesitus tundub eelistavat umbes 20 lugu 120st). Ent mõnikord juhtub tõesti nii, et juht käivitab auto ja kõik autos olevad eri häälerühmade esindajad haaravad sekunditki mõtlemata sobiva noodi.

Õhtuks jõuame Montana ülikoolilinnakusse. Kes on kunagi näiteks mõnes Tartu ühiselamus resideerunud (sh siinkirjutaja), võib end ilmselt leida küllaltki tuttavliku vaatepildi eest: kaks voodit (mis on siinmail teadmata põhjusel küll peaaegu nii kõrged, et tasuks läheneda kõrgushüppega), kaks kirjutuslauda, riidekapp ning realistlikult pidevalt kohapeal elamiseks kaugelt liiga vähe nii isiklikku kui pinnalaotuslikku ruumi. Me oleme õnneks aga reisil täielikus vennastumisrežiimis ning kodust kaugel veedetud õhtud pole teadagi vaid magamiseks. Lisaks – perspektiiv hetkeks vähemalt natuke vähem kohvri otsas elamisest tundub igati sümpaatne.

Vahelduseks pean teile aga tutvustama kedagi, keda võib sisuliselt vabalt nimetada meie Ameerika-seikluse peategelaseks – Bob! Tegemist on kahtlemata Montana suurima Eestimaa patrioodiga, kes on sel festivalil määratud meie liaison’iks, mis kujutab sisuliselt endast seda, et me jalutame viiekümne kolmekesi linnakus ringi nagu klassiekskursioonile saabunud mudilased ning Bob juhatab meid rõõmsalt kõikjale, kuhu on parasjagu vaja minna, ning vürtsitab kõiki teekondi lugudega oma kokkupuutest Eestiga ning Montana koorifestivaliga. Luban, et Bobist tuleb siin blogis kindlasti veel juttu!

Et USA kolledži-kogemus oleks siiski võimalikult autentne, harjutavad viimased vastupidavad õhtupoolikul ühisköögis võileivapikniku kõrvale sendiviset.*

PS. Kes ei ole sellise ennastselgitava mängu nagu quarters kontseptsiooniga tuttav, siis soovitan soojalt vaadata seriaali “Kuumad 70ndad” (That 70s Show) 3. hooaja 9. episoodi.

N, 17.07 – Montana, festivali avapäev

Ääremärkuseks – oleme jõudnud reisiblogi sellesse osasse, kus päevad olid nii tihedad ja hommikusse venivad, et ega jooksvalt kuigi palju blogima ei jõudnudki ja tundub veidi uskumatu, et kõik need asjad mõnikord ühe päeva sisse ära mahuvad.

Linnaku dining lounge’is saab hommikusööki vahemikus kl 7-8.30 ning kuna reisi senine kulg on ootused hommikusöögi – või igasuguse söögi – suhtes suhteliselt madalal hoidnud (vt ka lugu flegmaatilisest vahvlimasinast eespool), jõuan seda uudistama vaid napilt 15 minutit enne lahtilaulmise algust. Juba etteruttavalt võin öelda, et tegu on totaalse strateegilise veaga, kuna ülikoolis pakutav toitlustus ületab kõik ootused, mida me pole vahepeal julgenud ühelegi söögipoolisele asetada – valik on lausa peadpööritavalt mitmekesine. See tähendab, et hommikuks saab süüa nt Kreeka jogurtit puuviljadega, aga ameerikalikult on säilinud ka variant luua endale 11 erinevast sordist koosnev hommikusöögihelveste assortii ja valada see vajadusel kasvõi vahtrasiirupiga üle. Kohv napilt joodud, tuleb aga lipata lahtilaulmisele ning seejärel festivali avamisele. Kes tunneb, et siit blogikajastusest onsiiani olnud teatav klišeelik Glee-element puudu, siis avatseremoonia(?) lõpetuseks paigutatakse meid saalis läbisegi, et laulda Jacob Collieri arranžeeringut Montana ülikooli koori ülimalt entusiastliku dirigendi Stevie käe all.

Teadmiseks – Montana International Choral Festival, kuhu oleme saabunud, on – nagu nimigi arvata laseb – puhtakujuline festival, mis tähendab, et kellegagi konkureerima me sel korral ei satu, vaid saame nautida sõbralikku kooslaulmist. Lisaks meile ning Eesti Raadio laulustuudio tütarlastele on kohal veel koore Ugandast, Saksamaalt, eri USA nurkadest ning ka kodusest Montanast.

Pärastlõunal ootab meid ees proov dr Anton Armstrongiga, kes paneb meid laulma nii traditsionaale kui gospelit ning seejärel ootab ees nähtus nimega choir crawl. Kuigi nimi lubaks arvata, et tegu on näiteks pubiralliga kooridele sotsialiseerumise soodustamiseks, siis tegelikult ekskurseerime Bobi tütre Sylviega mööda linna, et eri paikades ning lõpuks vabaõhukontserdil ligikaudu veerandtunni jagu laulda. Boonusena saame sõita ka mis tahes USA filmist tuttava koolibussiga, mis pole küll meievanustele enam üleliia põlvesõbralik (..ja mina olen vaid 168, mitte 186 cm pikk), ning rõõmustada oma sisemist last suhkruvatikarva karussellisõiduga. Passikontrollis vandusime küll peaaegu käsi südamel, et me ei ole professionaalsed muusikud, kuid kui ühes ainsas päevas tuleb neli korda esineda, siis tekib endalgi juba öeldus kerge kahtlus… 

Üllatustest rääkides on Küllike teinud salaplaani TÜSi rahvatantsusektsiooniga ning nii saame siin USAs õige mitmel korral esitada täisversiooni “Tuljakust”, mis on vaieldamatu publikuhitt. Luban, et ka “Tuljakust” (mida võib Bobi kõrval nimetada ehk teiseks reisi peategelaseks) tuleb siin blogis kahtlemata veel juttu.

Kuna reisil olles peab loomulikult kõik asjad võimalusel ühe päevaga ära tegema, siis suundume ühe seltskonnaga lähedalolevasse mäkke, et päikeseloojangul vaateid nautida. Kuigi ronimine nõuab ressursse, mis on pika päevaga end juba omajagu ammendanud, siis on tippu jõudes avanev pilt kauguses virvendavate tulede ja kõrguvate udumägedega seda 200% väärt. Munamägi kes?!

Bobi lapsed (lisaks Sylviele ka tema noorem vend Rob) on samuti valmis meiega festivali ajal täiemahulist sotsiaalprogrammi läbima ning kui mäelt laskumisel suveniiriks saadud haavad lapitud, uudistame väiksema seltskonnaga ülikoolilinna ööelu. Muuhulgas satume ka Missoula väidetavalt kõige ikoonilisemasse ja sageli puupüsti rahvast täis kohta nimega Union Club, kus me (võib-olla neljapäeva õhtust ja koolivaheajast tingituna?) oleme täna siiski õhtu viimased külalised. Siin linnakeses sulgetakse muideks kõik baarid juba kell 2, kuid kus eestlased kohal, siis seal toimub veel ka tund aega hiljem suletud asutuse ees spontaanne laulupidu kõigile möödakäijatele ja ühinejatele. Tuleb nentida, et ülikoolilinnadel (Tartu/Montana) paistab olema üsna sarnaseid jooni nii baaride interjööri kui jalakäijasildade näol. Nagu mõnestki varem mainitud nähtusest, siis ka Union Clubist tuleb blogis veel korduvalt juttu.

PS. USAs on mingi teema dirigentidest doktoritega, mida ma pole suutnud veel läbi hammustada – õigemini on siin ühel festivalil juba vähemalt kaks kooridirigenti, kelle nime eest leiab lühendi “Dr”. Samas, mu lemmiknähtus on vist endiselt 2023. aastal TÜSiga Horvaatias kohatud “professor doctor” vuntsika härrasmehe näol, kes vankumatu käega eriti krapsakat tütarlastekoori juhtis.

Muusikarubriik. Jagan seekord vahelduseks pala meie festivali ühisrepertuaarist, mis pani meid juba Tartu proovisaalis oma sisemist gospelkoorilauljat otsima ning tõmbas suunurgad korralikult ülespidi.

teel veiniistandusse // valmis Seattle-Frankfurdi lennul edasi kiirkirjutama

sotsiaalmeedik


R, 18.07 – Montana, kusjuures pidu läheb edasi

Reede!!! …mitte et keegi reisil olles üleliia konkreetselt aja kulgemist mõistaks. Uus päev toob kaasa uue festivaliseikluse ning seega oleme sel hommikul oodatud Montana kohaliku raadio (Montana Public Radio) otse-eetrisse, kus Küllike saab anda intervjuu ning meie seejärel teha raadiokuulajale 15-minutilise kiirkursuse eesti koorimuusikasse (mõtteharjutus – kui teil oleks ainult 15 minutit, et anda kellelegi ülevaade eesti koorilaulust, siis millist repsi valiksite?).

Reisi esimese kolmandiku lõpuks näib meid olevat tabanud teatav tervislik madalseis: altide rivid hõrenevad hoolimata taruvaiguspreist ning kohalikust apteegist soetatud eksootiliste (ELis tundmatute, et mitte öelda lubamatute.. no ma ei tea, see farmatseutiline olukord on siin omapärane) toimeainetega käsimüügiravimitest, lisaks on terviseviperuste kollektsiooni lisandunud üks normaalsest kolm korda jämedama diameetriga hüppeliiges ning assortii pindmistest haavadest ja pisivigastustest*. Keegi õnneks Seattle’is “Grey anatoomiast” tuttavasse haiglasse sattuma pole pidanud – muidu oleks šansid ellujäämiseks tõenäoliselt kesised..

*Mitte et me oleks kaalunud reisikindlustuse mitte tegemist, aga tahan lihtsalt toonitada, et tervisekindlustus on kõige parem vihmavari 53 inimest potentsiaalselt tabada võiva õnnetusterahe tarbeks – vastasel juhul peaksime ilmselt Eestisse tagasi saabudes tegema Eesti ajaloo suurima Hooandja kampaania, et üks keskmiselt miljonidollariline röntgenpilt kinni maksta.

Bob on tõmmanud kõikvõimalikke niite, et nihutada meie pärastlõunane soundcheck hommikusse, et saaksime sõita ca 45 minuti kaugusele suplema (30kraadises ilmas ei jäta vist keegi otseste vastunäidustuste puudumisel võimalust kasutamata). Ega iga päev ei saa basseini veerel “Tuljakut” (koos tõstega, sest vees on kergem!) ja “Mis on inimest” juhatada (jumal tänatud päikeseprillide eest, mis viimase ajal poetatud pisara stiilselt peidavad) ning pärast seda spontaanset etteastet tuleb minuga vestlema imearmas USA daam, kes väidab sirgeseljaliselt, et kavatseb nüüd Eestisse kolida. Ei teagi, kas tahan purustada tema imekaunist illusiooni, et no tegelikult me Eestis ei laula 24/7 ükskõik millises kohas.. ainult et natuke vist nagu laulame ka.

Õhtusel kontserdil esitame ilmselt maailma kõige kiirema versiooni Tormise “Kiigelauludest” ning seda koos festivalil spontaanselt sündinud koreograafiaga. Põnevus on õhus viimase noodini, kui tenorid tõstavad iga soolosalmiga tempolisi panuseid ning sopranid ei saa loomulikult jätta samaga vastamata – rong jääb lõpuks igatahes rööbastele. Aamen hästi treenitud miimilistele lihastele!

Kui eelmisel korral kirjutasin sellest, kuidas Montanas sulguvad baaride-klubide uksed reeglina kell 2, siis tähendab see, et Bob on täitsa tõsiselt mures, et peaksime kindlasti juba enne kl 22 Union Clubi uksest sisse jõudma (üritan meenutada, millal nt Tartus Genklubis viimati nii vara reedeõhtusele üritusele läksin… ei meenu). Tundub, et sel õhtul klubis mängiv bänd – keda Bob muidugi läbi-lõhki tunneb – valdab vist küll igat muusikastiili päikese all (no olgu; ma ei küsinud oma hüpoteesi testimiseks küll soovilooks huugavat acid jazzi ega popurriid Mongoolia kõrilauludest või midagi taolist, aga saate ilmselt mu mõttest aru). Seega saavad soovijad tantsupõrandal pöörded korralikult üles võtta ning ennast hetkeks unustada. “Tantsi, nagu keegi ei vaataks” on mu meelest lihtsalt ääretult ilus elufilosoofia, mille järgi joonduda ja TÜSikate keskel on tavaliselt kuhjaga võimalusi selle rakendamiseks.

Muusikarubriik #1.. on seekord pühendatud Bobile! Meie ja kõigi teiste lemmik-kohalik on elus pidanud mitmeid ameteid, ent hetkel sisustab ta oma vaba aega, olles trummariks bändis, mille leivanumbriks on muuhulgas kantri ja biitlite kaverid. Seega on iga autosõit Bobiga terviklik jämmimiskogemus: ta laulab valjuhäälselt kaasa ja ei jäta vahele ühtki pöörast trummisoolot. Kui teil on kunagi elus võimalik Bobiga autokaraoket laulda, siis ärge mõelge hetkegi!

L, 19.07 – Montana, kusjuures pidu võtab järjest sürreaalsemaid pöördeid

Hommikul teeme järgmise päeva kontserdiks viimase ühisproovi, mille tarbeks rivistatakse kõik lauljad pikkuse järjekorras üles. Selgub, et kogu ruumi pikimad bassid ning teised sopranid tulevad ei kuskilt mujalt kui TÜSist – jaa, tegu pole küll koorikonkursiga ja keegi teadaolevalt ei võistle teistega, aga selles spontaanses kategoorias oleme siiski võitnud.

Õhtul toimub meie viimane soolokontsert ülikooli Music Hallis. Tuleb tõdeda, et esinemised on meie jaoks läinud iga korraga üha ülesmäge (tenorirühmas olevat kuuldud lausa väidet, et “Tuljaku” sõnad on lõpuks pähe jäänud) ning seega on mul isegi veidi kahju viimaseks kaheks looks lavalt maha lipsata, et sisu püüda. Emotsioonid on kontserdi lõppedes igatahes ülevad ning seega ei tahaks ju kuidagi veel maha jahtuda, niisiis ekskurseerime Bobiga taaskord Union Clubi, kus on võimalik saada osa line-tantsu kultuurist. Kohalike ässade käe all (ja peal ja ümber..) tiirlevad peagi tantsupõrandal ka TÜSikad ning tagasi ühikasse jõudes on energiat paradoksaalsel kombel veel nii palju üle, et oleks patt seda raisku lasta. Täpselt õigel hetkel sosistab hääl läbi viinamarjaväädi, et neljandal korrusel vist toimub midagi, ning pressime pikemalt mõtlemata seltskonna lifti, et seda kaema minna. Oh, kui me vaid teaks, milline vaatepilt 20 sekundi pärast ees ootab…

Mul on ohtrate omadussõnade ja pikkade kirjude põimlausetega üldiselt asjalood üsna head, ent Ugandas* toimuva kirjelduseks jääb ka kõigist neist ilmselt natuke liiga väheks. Me pole Uganda koori liikmeid tõtt-öelda küll eriti palju ühisproovides näinud ning vestlustest selgub, et nad festivali lõppkontserdi ühislugude esitamiselt bännitud… aga me pole siin hetkel kaugeltki selleks, et hinnanguid jagada, vaid pidutsemiseks! Öös on asju, mille hulka mahub näiteks ka “Elukoor” kohalikus töötluses, “Kaera-Jaani” ning Uganda tantsude segaõpituba, 40 erinevat McDonaldsi kastet, trummisoolod ja enda hingetuks tantsimine.

*mõiste “Uganda” viitab käesolevas kirjatükis Montana ülikooli ühiselamu IV korrusele, kus ööbib (või noh, vähemasti viibib – kuivõrd nad vist küll eriti ei maga) Uganda koor.

P, 20.07 – Montana, festivali finišijoon

Kuigi hirmus kahju on sellele mõeldagi, hakkab festivaliosa reisist vaikselt läbi saama. Õnneks pole see aga sugugi meie kogu reisi lõpp, sest meeleolukalt lõppkontserdilt otse koju sõita ei tundu ikka üldse tore mõte. Finaal toimub dr Armstrongi juhatusel ülikooli spordikeskuses, kus meid kuvatakse muidu spordimängudeks kasutusel olevale hiiglasuurele ekraanile. Lõppkontserdile läheme aga otse rongkäigust, mis pole pikkuselt küll kuidagi näiteks laulupeorongkäiguga võrreldav (noh, jala käimine ongi justkui natuke rohkem Eesti värk..), kuid ei jää meeleolult sugugi alla, kui ootekoridoris võetakse ette “Tuljak” lausa kahes sektsioonis ning Bob saab kontserti oodates samuti dirigeerimisega käe valgeks.

Ühes festivali lõpu lähenemisega hakkab (vähemalt selleks korraks) lõpule jõudma ka ühine aeg Bobi ja meie teiste imeliste kohalike saatjatega, seega on kõigi festivali osaliste arvukate silmade all täpselt õige hetk, et võtta üles “Mesipuu” (Bobi lemmiklugu!), millega liituvad ka Eesti Raadio laulustuudio tüdrukud (naljakas ikka, et siin festivalil on Eesti kooride osalus USA kooride kõrval arvukuselt järgmine..) ning anda üle midagi õige magusat otse kodumaalt. Bobi, Sylvie ning Robi liigutuspisaraid nähes paisub igaühe süda ilmselt omajagu, aga nagu ütlesin, siis õnneks ei lähe me veel kohe ära..

Teate seda laulu, et kui kuskil miskit toimub, siis on selle taga ikka eestlased? Tundub, et selles väites on korralik annus tõtt, sest igatahes on TÜSi ringmäng tantsupõrandal seekordse peoõhtu (festivali ametliku lõpupeo) täielik konstant ning kuigi päris jaanilõket teha ei saa, siis saavad vähemalt kõik kingad keskpõrandale kokku visatud. Asi kulmineerub sellega, et ühel hetkel tantsib kogu saal ühte jalga (täpselt nagu muusikavideos – ilma naljata). Kolm-neli, heaaaaa bänd!

Ametlik pidu sulgeb küll ühel hetkel uksed, ent õhtu jätkuks rändame jõekaldale, kuhu on juba kogunenud ka USA ja Saksamaa kooride esindajad. Kui festivaliformaat pole siiani ehk üleliia palju sotsialiseerumisvõimalusi pakkunud, sest kogu aeg on enda seltskonnagi keskel tegemist, et õigeks ajaks kontserdile-riidesse-lavale jõuda, siis nüüd kasutame igatahes kõige täiega võimalust rääkida kõigiga, keda silm pimedas öös vähegi seletab. Sillalt tagasi suundudes visatakse spontaanse ühislauluna õhku “Abendlied” ning kuigi keegi meist pole seda kunagi laulnud, siis ei ole nutiajastul probleem kõigile vaid sekunditega noodi PDF jagada ning niisiis leiame järsku end Stevie juhatusel täiesti prima vista läbisegi ühislaulmas (kui te solfedžoga muidu eriti sõbralikes suhetes pole, siis garanteerin, et sel hetkel tasub see oskus end küll täiega ära). 

Igaühe USA-reisi bucket list (nimekiri asjadest, mida peaks siin kaugel kindla peale ära tegema) on tõenäoliselt omajagu iseoma ja erinäoline, ent kui järsku avaneb võimalus saada osa ehtsast USA majapeost, siis on nõudlus esialgu suurem kui potentsiaalne pakkumine. Kõik eeldused on igatahes täidetud ning me oleme oodatud Montana koori laulja Maggie* majja. Me kõik kindlasti (veel) ei tea, kes on Maggie, küll aga on meil olemas tema aadress, ning pärast mõningast loendust ja planeerimist mahutame end lõpuks umbes nelja auto peale (…no lihtsalt et võib-olla sai esialgu Maggiele öeldud, et eestlaste poolelt tuleb umbes 10 inimest, aga kohale jõuab meid igatahes viisaka klassitäie jagu). Kohale jõudes saame kohe majatuuri (jah, Maggiel on tõesti kelder, kus inimesed istuvad ringis põrandal, ning jah, nad kõik joovad neist punastest topsidest). Meelelahutust võib öötundideks leida nii diivanil mängitavast Mario Kartist, rõdul mängitavast täpsustamata kaardimängust kui ka ühele pahaaimamatule Saksamaa koori bassile lause “viska õlu üle Ülo õe õla”** õpetamisest.

*Hilisemas vestluses enne majapeolt lahkumist selgub, et Maggie on imearmas tütarlaps USA koorist, kes õpib Montana ülikoolis muusikaõpetajaks, mängib metsasarve ning elab kõnealuses majas koos viie toakaaslasega, kes õpivad samuti muusikat, seega saavad nad oma garaažis regulaarselt bändiproovi teha ja heliloojaks õppiva majakaaslase teostega eksperimenteerida. Kas pole mitte uskumatult äge?!!

**Keegi mainib mulle hiljem, et originaalne lause on vist küll “anna õlu üle Ülo õe õla”, aga teate, siin Ameerikas ongi kõik žestid suuremad..

Muusikarubriik #2. Vahelduseks olgu siia põimitud see lugu, mis mängis parasjagu siis, kui lõppkontserdi emotsioonidetulvas keset teisi koore lavalt maha astusime – siinmail on tõesti täitunud kõikvõimalikke unistusi, mida olemasolust ma varem absoluutselt teadlik polnud.

Järgmises peatükis jõuan järjega Yellowstone’i rahvuspargi külastuseni ning tagasiteeni, mis on kõike muud kui ootuspärane. Selle valmimise ajaks on ehk ka vahepeal spontaanselt lahknenud ning omakorda neist järgmine reisiseltskond Eestisse maandunud, kuid eks see selgub jooksvalt. Kirjutamiseni!

üritamas aru saada, millises päevas/ajavööndis/dimensioonis ma hetkel viibin

sotsiaalmeedik